Kes vastutab ohutuskaardi eest: tarnija või tööandja?

Ohutuskaardi nõuete täitmine jaguneb tarneahela osapoolte vahel. Vaatleme tarnija, tööandja ja töötaja seaduslikke kohustusi vastavalt REACH-määrusele ja Eesti seadustele.

Ohtlike kemikaalide käitlemisel tekib sageli küsimus: kelle õlul lasub tegelik vastutus ohutuskaardi (SDS – *Safety Data Sheet*) olemasolu ja ajakohasuse eest? Kas vastutab kemikaali müüja, ettevõtte juhtkond või töötaja, kes ainet vahetult kasutab?

Euroopa Liidu kemikaalimääruste (eelkõige REACH ja CLP) ning Eesti siseriikliku õiguse kohaselt ei lasu vastutus vaid ühel osapoolel. Vastutus on jaotatud kogu tarneahela ulatuses, kus igal lülil on konkreetsed juriidilised ja praktilised kohustused.

Tarnija vastutus: koostamine, ajakohastamine ja edastamine

Tarnija (tootja, maaletooja või edasimüüja) on esimene ja peamine lüli kemikaaliteabe loomisel ja edastamisel. Vastavalt REACH-määruse artiklile 31 lasuvad tarnijal järgmised kohustused:

• Ohutuskaardi koostamine: Tarnija peab tagama, et ohutuskaardi koostab pädev isik vastavalt REACH-määruse II lisa nõuetele. Teave peab põhinema CLP-määruse kohasel klassifikatsioonil ning aine või segu tegelikel omadustel.
• Eestikeelne teave: Kui kemikaal viiakse Eesti turule, peab ohutuskaart olema esitatud eesti keeles (REACH art 31 lg 5 ja Eesti kemikaaliseadus). Võõrkeelse kaardi edastamine Eestis asuvale professionaalsele kasutajale ei vasta nõuetele.
• Tasuta edastamine: Tarnija peab esitama ohutuskaardi tasuta kas paberil või elektrooniliselt hiljemalt kemikaali esmakordsel tarnimisel. Lingi lisamine üldisele veebilehele, kus klient peab ise dokumenti otsima, ei vasta ametlikele nõuetele – dokument tuleb saata otse saajale.
• Uuenduste teatamine: Kui kemikaali kohta ilmneb uut ohtlikkust puudutavat teavet või muutub klassifikatsioon, peab tarnija kaarti viivitamatult uuendama ja edastama ajakohastatud versiooni kõigile klientidele, kellele ainet viimase 12 kuu jooksul tarniti.

Tööandja vastutus: hankimine, riskihindamine ja kättesaadavus

Kui kemikaal jõuab ettevõttesse, läheb peamine ohutuse tagamise vastutus üle tööandjale. Eesti töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) ning ohtlike kemikaalide kasutamise korda reguleerivate määruste kohaselt peab tööandja:

• Kaardi nõudmine ja kontrollimine: Tööandja ei tohi lubada töökohal kasutada ohtlikku kemikaali ilma kehtiva eestikeelse ohutuskaardita. Kui tarnija kaarti kaasa ei pannud, on tööandja kohustus seda nõuda.
• Riskianalüüsi läbiviimine: Ohutuskaardi teabe põhjal tuleb koostada kemikaalide riskianalüüs. Tööandja peab hindama töötajate kokkupuute taset, võimalikke ohte ja rakendama vajalikke ennetusmeetmeid (ventilatsioon, asendamine vähemohtliku ainega jne).
• Teabe kättesaadavus töötajatele: Ohutuskaardid ei tohi seista lukustatud kabinetis või ainult raamatupidaja e-postis. Töötajatel ja töökeskkonnavolinikul peab olema neile igal ajal vahetu ligipääs kas töökohal asuvas kaustas või kergesti ligipääsetavas digitaalses andmebaasis.
• Töötajate juhendamine ja väljaõpe: Tööandja peab ohutuskaardi 8. (kokkupuute ohjamine/isikukaitse) ja 4. jao (esmaabimeetmed) alusel koostama ohutusjuhendid ning tagama töötajatele nõuetekohased isikukaitsevahendid (IKV).

Töötaja roll: juhiste järgimine ja ohutuskultuur

Töötajal ei ole seadusest tulenevat kohustust ohutuskaarti koostada ega hallata, kuid temal lasub vastutus selle teabe järgimise eest:

• Juhendite täitmine: Töötaja peab tutvuma tööandja antud kemikaalialase väljaõppega ja järgima ohutuskaardist tulenevaid nõudeid.
• Isikukaitsevahendite kasutamine: Kui ohutuskaardi kohaselt nõuab kemikaali käitlemine spetsiifilisi kaitsekindaid (nt nitriilkindad kindla paksusega) või hingamiskaitset, peab töötaja neid nõuetekohaselt kandma.
• Ohtudest teavitamine: Töötaja on kohustatud viivitamatult teavitama tööandjat kemikaaliga seotud ohuolukorrast, lekkest või puudulikust märgistusest pakendil.

Praktiline kontrollnimekiri ettevõttele

Et tagada vastavus Tööinspektsiooni ja Terviseameti nõuetele, kontrollige järgmist:

• [ ] Kõigi ettevõttes leiduvate ohtlike kemikaalide kohta on olemas ametlik ohutuskaart.
• [ ] Kõik ohutuskaardid on eesti keeles ja vastavad kehtivale vormingule (16 kohustuslikku jagu).
• [ ] Ohutuskaardid on maksimaalselt mõne aasta vanused või tarnijalt kinnitatud kui viimane kehtiv versioon.
• [ ] Töötajad teavad täpselt, kus ohutuskaarte hoitakse ja kuidas neile ligi pääseb.
• [ ] Kemikaalide riskianalüüs tugineb reaalsetele ohutuskaartidele ja määratud on asjakohased isikukaitsevahendid.

Korduma kippuvad küsimused

Kas ohutuskaart peab Eestis olema alati eesti keeles?

Jah. Vastavalt REACH-määrusele ja Eesti kemikaaliseadusele peab professionaalseks kasutamiseks mõeldud ohtliku kemikaali ohutuskaart olema koostatud selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus toode turule viiakse. Eestis on selleks eesti keel.

Kuidas peab tarnija ohutuskaardi edastama?

REACH-määruse kohaselt tuleb ohutuskaart edastada kliendile tasuta. Seda võib teha elektrooniliselt (näiteks e-kirja manusena PDF-formaadis) või paberkandjal. Piisavaks ei loeta seda, kui tarnija suunab kliendi üldisele veebilehele ilma konkreetse dokumendita.

Kui kaua peab tööandja ohutuskaarte säilitama?

Tööandja peab säilitama ohtlike kemikaalide andmeid ja ohutuskaarte vähemalt 10 aastat pärast aine või segu viimast kasutamist. Kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuute korral tuleb andmeid säilitada vähemalt 40 aastat pärast kokkupuute lõppu.

Kas pelgalt ohutuskaardi olemasolust piisab Tööinspektsiooni nõuete täitmiseks?

Ei. Ohutuskaart on infodokument, mitte riskianalüüs. Tööinspektsioon kontrollib, kas selle põhjal on hinnatud reaalseid töökeskkonna riske, kas töötajaid on juhendatud ning kas rakendatud ohutusmeetmed vastavad ohutuskaardil toodud nõuetele.