Puhastusvahendite ohutuskaardid: peamised ohud ja kontroll

Praktiline juhend professionaalsete puhastusvahendite ohutuskaartide lugemiseks, peamiste keemiliste ohtude tuvastamiseks ja REACH-nõuete täitmiseks töökohal.

Professionaalsed puhastuskemikaalid – olgu tegemist katlakivieemaldite, rasva lahustavate leeliste või desinfitseerimisvahenditega – sisaldavad sageli aineid, mis võivad valel käitlemisel põhjustada raskeid tervisekahjustusi. Euroopa Liidu REACH-määruse (EÜ nr 1907/2006) ja CLP-määruse (EÜ nr 1272/2008) kohaselt peab iga professionaalseks kasutamiseks mõeldud ohtliku kemikaaliga kaasas olema nõuetele vastav ohutuskaart (SDS).

Eestis sätestab kemikaaliseadus ning töötervishoiu ja tööohutuse seadus, et tööandja peab tagama töötajatele ohutud töötingimused, asjakohase väljaõppe ja kättesaadava ohutusinfo. Allpool on ülevaade sellest, millised on puhastuskemikaalide tüüpilised ohud ning millistele ohutuskaardi osadele tuleb enim tähelepanu pöörata.

Peamised puhastuskemikaalide ohud

Puhastusvahendid jagunevad oma toime ja koostise järgi mitmesse rühma, millest tulenevad ka konkreetsed ohumustrid:

• Tugevad alused (leelised): Ahjupuhastusvahendid, toruavajad ja tööstuslikud rasvaeemaldid sisaldavad sageli naatriumhüdroksiidi (seebikivi) või kaaliumhüdroksiidi. Need põhjustavad söövitust, sügavaid kudede kahjustusi ja silma sattumisel püsivat pimedaksjäämist.
• Tugevad happed: Katlakivi- ja rooste-eemaldid põhinevad tavaliselt fosforhappel, soolhappel või metaansulfoonhappel. Happed ärritavad või söövitavad nahka ning eraldavad aure, mis kahjustavad hingamisteid.
• Oksüdeerijad ja klooriühendid: Naatriumhüpokloritil põhinevad valgendid ja desinfitseerijad tekitavad ohtlikke gaase, kui need puutuvad kokku hapete või teiste puhastusainetega.
• Lahustid ja lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ): Klaasipuhastusvahendid, liimieemaldid ja grafitieemaldid võivad sisaldada alkohole, glükooleetrit või atsetooni. Need on tihti tuleohtlikud ning nende aurude sissehingamine võib tekitada uimasust ja pikaajalist toksilist toimet.
• Sensibiliseerivad ained: Teatavad säilitusained (nt isotiatsolinoonid) ja lõhnaained võivad põhjustada rasket allergilist kontaktdermatiiti või kutseastmat.

Mida ohutuskaardilt (SDS) kriitiliselt kontrollida?

Kemikaali ohutuskaart koosneb 16 standardsest jaost. Puhastusvahendite igapäevasel ohjamisel on prioriteetsed järgmised sektsioonid:

Jagu 1: Toote tuvastamine ja hädaabinumber

Kontrollige, kas toote kaubanimi vastab täpselt pakendil olevale nimele. Veenduge, et alajaotises 1.4 on märgitud kohalik hädaabinumber. Eestis peab seal olema Mürgistusteabekeskuse number 16662 (välismaalt helistades +372 794 3794) ja hädaabinumber 112.

Jagu 2: Ohu identifitseerimine

Siit leiate CLP-määruse kohased ohupiktogrammid, signaalsõna (*Ettevaatust* või *Oht*) ning ohulaused (H-laused) ja hoiatuslaused (P-laused). See annab kiire ülevaate, kas toode on söövitav (GHS05), tuleohtlik (GHS02) või pikaajalist terviseohtu põhjustav (GHS08).

Jagu 8: Kokkupuute ohjamine ja isikukaitsevahendid

See on otsese tööohutuse seisukohalt kriitiline jagu:

• Kindad: Ohutuskaart peab täpsustama kindamaterjali (nt nitriil, butüülkumm, neopreen) ja minimaalse läbitungivusaja (läbimurdeaja). Üldsõnaline märge „kasutada kaitsekindaid“ ei vasta määruse (EL) 2020/878 nõuetele.
• Silmade kaitse: Määratakse, kas piisab tavalistest külgkaitsega prillidest või on vaja tihedalt liibuvaid kaitseprille või näokaitset.
• Hingamisteede kaitse: Pihustatavate või tugevalt lenduvate ainete puhul peab olema kirjas konkreetne filtri tüüp (nt ABEK-P2).

Jagu 10: Püsivus ja reaktsioonivõime

Puhastustöödel tekivad raskeimad õnnetused kemikaalide ekslikul segamisel. Jagu 10 toob välja kokkusobimatud materjalid. Näiteks klooripõhise aine ja happelise katlakivieemaldi kokkusegamisel eraldub eluohtlik kloorigaas.

Jagu 13: Jäätmekäitlus

Spetsiaalsed puhastusvahendid ja nende jäägid liigituvad tihti ohtlikeks jäätmeteks. Siit leiate asjakohased Euroopa jäätmeloendi (EWL) koodid ning juhised taara loputamise ja utiliseerimise kohta.

Kontrollnimekiri puhastuskemikaalide ohutuks kasutamiseks

1. Kättesaadavus: Kas ohutuskaardid on töötajatele kättesaadavad eesti keeles ja paberkandjal või digitaalselt kohe kättesaadavas kohas?
2. Värskus: Kas ohutuskaart vastab määrusele (EL) 2020/878 (sh viited UFI-koodile ja nano- või sisesekretsioonisüsteemi kahjustavatele omadustele)?
3. Isikukaitsevahendid: Kas reaalselt hangitud kindad ja prillid vastavad 8. jaos toodud spetsifikatsioonidele?
4. Ümbervillimine: Kui kontsentraati lahjendatakse või villitakse ümber pritsipudelisse, kas töölahuse pudel on märgistatud samade ohuandmetega?
5. Ventilatsioon: Kas ruumides, kus kemikaale doseeritakse või kasutatakse, on tagatud piisav õhuvahetus vastavalt 7. ja 8. jaole?

Korduma kippuvad küsimused (FAQ)

Kas tavatarbijale mõeldud puhastusvahenditel peab olema ohutuskaart?

Tarbijamüügis olevate toodete puhul ei ole tarnija kohustatud ohutuskaarti automaatselt kaasa andma, kui tootele on lisatud piisav kasutus- ja ohutusinfo etiketil. Kui aga tavatarbija toodet kasutatakse kutsetegevuses töökohal, peab tööandja tagama ohutuskaardi olemasolu ja seda saab tarnijalt nõuda.

Mis keeles peab ohutuskaart Eestis olema?

Eestis turustatava ja kasutatava ohtliku kemikaali ohutuskaart peab olema kättesaadav eesti keeles. Võõrkeelne (nt inglise- või saksakeelne) ohutuskaart ei vasta Eesti kemikaaliseaduse nõuetele töökohal kasutamiseks.

Mis on UFI-kood puhastusvahendi ohutuskaardil?

UFI (kordumatu koostise tähis) on 16-kohaline tähtnumbriline kood, mis seob toote etiketil ja ohutuskaardil (tavaliselt 1. jaos) oleva info otse mürgistusteabekeskustele edastatud koostise infoga. See võimaldab õnnetuse korral arstidel sekundi murdosa jooksul toote täpne toksikoloogiline profiil tuvastada.

Kui tihti tuleb puhastusvahendite ohutuskaarte uuendada?

Ohutuskaartidel ei ole kindlat aegumistähtaega, kuid tarnija peab neid viivitamatult uuendama, kui ilmneb uus teave ohtude kohta või muutuvad õigusaktid (näiteks REACH II lisa muudatused). Tööandjal on soovitatav oma kemikaaliarvestus ja ohutuskaartide kehtivus vähemalt kord aastas üle vaadata.